Seekordne inspiratsioonivideo.


Õhtuti voodisse heites on tihti see tunne, et oleks tahtnud rohkem jõuda - antud kontekstis siis trenni mõttes. Päev kontoris ning lihtne toimetamine kodus ei paku sellist füüsilist pinget ning väljakutset, et magama heites saaks nautida tööga väljateenitud und. Pigem on neil päevil, kui patareid tühjaks ei lae, uinumine raske ning unigi kulub nii märkamatult, et hommikul ärgates on tunne, nagu polekski maganud.


Üksi treenimine on küll ühelt poolt ZEN ning võimaldab mõtted välja lülitada ja keskenduda iseendale, oma liikumisele ning liigutustele. Samas jääb ära mingi osa võistluslikkusest, mis sunnib sind veel rohkem püüdma ja saavutama. Sõbra, treeningkaaslasega koos harjutades on ka see aspekt olemas ning efektiivsus hoopis teine. Lisaks on sul keegi, kellega pauside ajal juttu ajada ning eelmiste päevade muljeid vahetada.


Une-Mati rangel soovitusel: Sport, letsgo!



Dream World - Frank Sauer

Tuleb välja, et edu valem on üsna lihtne. Selle videoga koos võiks kuulata ilmselt nii mõnegi Aleksei Turovski loengu sel teemal, kuidas sama põhimõte rakendub ka loomariigis, kuid jäägu see siis igaühe enda teha.


Minul tekkis aga küsimus, et mida selle teadmisega siis peale hakata? Kas peaksin oma isiklikus elus lähtuma sellest, et kõigile võiks anda võrdsed võimalused või pigem käituma loomalikult edasi? Džungliseadus ilmselt kehtib ka 21. sajandil.



Documentary : Sexy Girls Have It Easy

Ainuüksi selle nimel, et niimoodi oma loomingut jäädvustada, võiks kirjutada ühe jutu- ja pildiraamatu. Võib vist arvata, et ju nende "vanade" tegevuste juures ikkagi on see isetegemise võlu, mis endiselt inimeste tähelepanu paelub ning neile/meile rahulolu ning naudingut pakub. Mäletan oma põhikooli ajast seda, kuidas teinekord käed tindiga kokku said ning see ei olnud sugugi meeldiv. Nüüd, mõni aeg hiljem aga on täiesti talutav, kui nt pilti joonistades ka käed uute ja huvitavate kriipsude võrra rikkamaks saavad. "Need saab ju alati maha pesta," on esimene ja viimane mõte, mis peast läbi käib. Seda trükipressi vaadates on aga tunne, et ka kaks nädalat siniste kätega tööl käia oleks seda hinda väärt, kui pärast isetehtud raamatut loed =)



Letterpress

Kõikidele NYC'i igatsevatele sõpradele.



Mindrelic - Manhattan in motion

Kuigi pean tunnistama, et Tron Legacy on mul veel vaatamata ning originaalgi jäi u 23. minutil pooleli, siis antud klipp on lihtsalt piisavalt hea, et see väike näpuviga parandada.



Tron Legacy : Aerosol Mural

Olgugi, et esimene Practice Night on selja taga ning selleks korraks ka trennihooaeg läbi, siis ei tähenda see siiski tantsimisest loobumist. Korra olen juba tsiteerinud Nietzsche't, kuid hetkel tundub olevat sobilik öelda uuesti, et "iga päev, mil me pole vähemalt korra tantsinud, on kaotatud päev..."


Erinevaid mõtteid, inspiratsiooniallikaid ning inimesi, kellele meeldib tantsida on aga nii palju, et mul isiklikult puudub igasugunegi hirm selle ees, et "äkki jääb mõni päev vahele...?"


Selle kõige peale veel üks stiilinäide. Enjoy!

Pärast paarinädalast soojapuhangut on kohe kuidagi ebameeldiv end taas paksult riidesse panna, et säiliks patareidesse kogutud energia... Vaade aknast tänavale lisab siiski teatavat optimismi - iga kord, kui jätan päikseprillid, ujub vähemalt päeva teiseks poolekski päike välja ning tekitab kauni illusoorse efekti, nagu oleks väljas jälle mõnus ja soe...


Tegelikult on vist asi selles, et pea on pulki täis ning selleks, et uusi seoseid luua tuleks enne midagi eest ära koristada... Nevertheless - pidades meeles kõiki sõpru, kes elavad elektriküttega kodudes =)



London Elektricity - Elektricity Will Keep Me Warm