Kujutan ette, et aasta oli 2003, kui see kirja sai pandud.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Inimesed
töötavad välja üha uusi süsteeme, teooriaid ja valemeid väljendamaks elu
süsteemsust ehk teisisõnu otsime me pidevalt piire, võimalusi nendega
mängimiseks ning süsteeme, mis on piiritletud inimeste enda poolt. Selleks, et
teada võimalusi, on vaja teada piire, mille vahel on võimalik valida. Näib, et
elu tervikuna (või vähemalt osalisaliselt) seisnebki piiridega mängimises. Kuid
kes on need piiride seadjad? Kas individuaalselt seatud piirid sobivad ka teistele
“eludele” meie ümber? Ja kas on meil õigust hinnata teisi ning olla ka ise
hinnatud teiste inimeste poolt seatud normide järgi? Kui seda teemat lähemalt
uurida, siis võime märgata, et vastused nendele küsimusteke on pea samad kui
filosofeerides teemal “kas kana oli enne kui muna” ja vastupidi.
12:14 AM
Märt
, Posted in
kirjutised
,
mõttelend
,
0 Comments
Mul on tunne, et James Bond lööb lahtise käega vastu otsaesist allpool viidatud kirjatükki lugedes ning küsib õige pea M'ilt, et mille paganama pärast peab tema oma luuretööd tehes kusagil Istanbuli katuseid mööda kihutama ja rongi katusel kuuli saama... Nii igaks juhuks.
Hoolimata sellest, et ükskõik kellel meist võib olla jäägitult puhas südametunnistus ning ta ei pruugi midagi varjata, ei maksaks (ja minu silmis ka ei tohi) siia vahele tõmmata võrdusmärki sellega, et kõike, mida me teeme-ütleme-kirjutame-ja-otsime peaks olema võimalik ka teistel "vajaduse korral" teada. Tule (või mine) ja küsi ilusti, kui sind huvitab. Ole eelkõige inimene, mitte lihtsalt mutter ühes suures süsteemis.
Kui palju ja milleks siis ikkagi luurata? Kas selles kõiges võib olla ka mõni reaalne hea asjaolu, miks seda kõike teha? Selgitada, ilma kes-me-siis-ikkagi-oleme-filosoofiata või demagoogia võtteid kasutamata, lihtsalt ja selgelt - kas on võimalik, et see ääretu ja otsata info kogumine, seeläbi mingi eelise saamine (sh manipuleerimine kõigi ja kõigega), jne... on millegi jaoks hea ja täidab siirast eesmärki?
Või on ikkagi lihtsam jaanalinnu kombel pea liiva alla panna ja öelda, et "seekord on kõik teisiti". Et kõik see, mida me ka infomürastatud ja kallutatud massimeediast näeme - kogu see "tsirkus ja kino" - on lihtsalt midagi, mida päriselt olemas ei ole. Kas te teate, miks kassid on jaanalindude kõige suuremad vihavaenlased? Kui ei tea, siis tuleb oma mõistust kasutada ja mõelda raamidest välja.
Ma ei ole vandenõuteoreetik. Ma ei ole poliit-entusiast või keegi kolmas piisavalt kõlava või ära kulutatud terminiga indiviid. Ma olen. (punkt) Ja mind ajab endast välja see tunne, mida minusse kõikvõimalikel võimalustel sisestatakse "suurte kasside" poolt, et ma olen justkui hiir labürindis, kes kunagi sealt välja ei saa... Mis saab siis, kui ma ütlen, et olen hoopis jaanalind, kes digimuutub mütoloogiliseks draakoniks? Kas siis tekib andmebaasi viga?
Teate, miks kassid on jaanalindude vihavaenlased? Sest kassid peidavad oma s*ta liiva alla... Ja see ei meeldi jaanalindudele absoluutselt.
http://uudised.err.ee/index.php?06281003
ja
http://www.telegram.ee/arvamus/kui-vandenoust-saab-reaalsus
5:44 PM
Märt
, Posted in
kirjutised
,
mõttelend
,
0 Comments
Lihtsuses peitub võlu.
Püüdes pidevalt midagi saavutada, olles innustatud vajadusest, mis tihtilugu on meisse istutatud, mitte tulnud loomulikust soovist tegeleda eneseteostusega, võib ära kaduda, eksida abstraktsesse ning paraprobleemidest täidetud labürinti, kaotades kontakti iseenda ning seeläbi ka ümbritsevaga.
Me ju elame saavutuspõhises ühiskonnas - vanemad näevad ränka vaeva, et saada oma lapsed "heasse eliitkooli", olles valmis kolima, töökohta vahetama ning direktoriga õhtusöögil käima, avaldades seal toetust uuele poliitikale, mida koolis rakendada tahetakse ning "omaalgatuslikult" pakkudes rahalist toetust aula remondiks ning uute auhinnakappide ostmiseks. Tühja sellest, sest kogu see tants ja trall algab juba enne kooli, sest isegi lasteaedade osas on konkurents nii suur, et 5-aastane, kes saanuks varem olla lihtsalt laps ja mängida päevad läbi, tundes rõõmu lapseks olemisest, istub rõõmsalt, iPad süles, elutoa diivanil ning disainib uut aplikatsiooni, mis võiks talle varajase pensioni kindlustada. Don't get me wrong - ma olen ka ise olnud täiuseihaleja ning saavutustele keskendunud. Alati saab paremini! Me oleme kõik täiuslikult ebatäiuslikud! Jne.
2:49 PM
Märt
, Posted in
kirjutised
,
mõttelend
,
0 Comments
Some stories have endings. Some don't. Does it matter?
12:08 PM
Märt
, Posted in
mõttelend
,
tegevused
,
videod
,
0 Comments
Idee nr 2 - Tee pilti!
Ilmselt alates sellest ajast, kui oma esimesed sihipäraselt tehtud juhuslikud klõpsud tegin, olen hakanud fotograafiat nautima erinevates vormides. Tihtipeale on just need situatsioonipildid just kõige huvitavamad ning kannavad endas enim emotsiooni.
Üks võimalik viis, kuidas seda siis korraldada, on siin. Kuid kindlasti ei pea ainult sellega piirduma. Hinnalisi dSLR-kaameraid avalikku kohta siiski ei soovita jätta.
11:33 AM
Märt
, Posted in
mõttelend
,
videod
,
0 Comments
Idee nr 1 - venipokaalidega mõne loo mängimine
Suht jõuluteemaline lugu nagunii, kuid mitte sellepärast ei valinud ma seda välja.
Olen igal aastal harjunud jõulude/pühade ajal olema maal, eemal linnamürast ning igapäevasekeldustest. Lihtsalt rahu ja vaikus, perekond, head toidud ning mõnusad tegevused, millega oma aega sisustada. Pole siis ime, et nähes seda videot tulid mulle meelde need lugematud korrad, kui veiniklaasist on saanud heli välja võluda.
Tjah... Siiski olen vähemalt mina senimaani piirdunud ühe klaasiga =P
‘Mõni tugev instinkt ning mõned lihtsad reeglid rahuldavad
meid.’
~ Ralph Waldo Emerson
Elu võib olla naeruväärselt keeruline, kui me “laseme asjadel minna”. Selles
mõttes ei ole ju midagi uut. Me kõik ilmselt oleme ühel või teisel perioodil
kogenud seda tunnet, et hoolimata ratsionaalsest mõtlemisest ning soovist
nautida protsessi oleme mingil hetkel kas kaotanud sihi, eksinud ära sündmuste
keerdkäikudesse või sootuks unustanud ära selle, miks me midagi teeme. Ma tean,
et mina olen.
Korduvalt.
Ole rahulikult.
Lihtsalt kuulata sind ümbritsevat maailma. Tunneta oma hingamist, kuidas õhk liigub sisse ja välja. Kuula oma mõtteid. Märka sind ümbritsevaid detaile. Püsi rahulikult sellises seisundis.
Kaasaegses maailmas on aktiivsus ja liikumine märksõnadeks, mis iseloomustavad meie eelhäälestust, seda kuidas me maailmas oleme. Kui mitte kogu kehaga, siis vähemalt meie mõtetes ning tähelepanuväljas. Iga päev kiirustame me ringi, tehes kõikvõimalikke asju, rääkides, saates e-kirju, kirjutades ning lugedes tekstisõnumeid, avades uusi ning uusi aknaid oma internetibrauseris.
3:47 PM
Märt
, Posted in
mõttelend
,
muusika
,
0 Comments
Pärast paarinädalast soojapuhangut on kohe kuidagi ebameeldiv end taas paksult riidesse panna, et säiliks patareidesse kogutud energia... Vaade aknast tänavale lisab siiski teatavat optimismi - iga kord, kui jätan päikseprillid, ujub vähemalt päeva teiseks poolekski päike välja ning tekitab kauni illusoorse efekti, nagu oleks väljas jälle mõnus ja soe...
Tegelikult on vist asi selles, et pea on pulki täis ning selleks, et uusi seoseid luua tuleks enne midagi eest ära koristada... Nevertheless - pidades meeles kõiki sõpru, kes elavad elektriküttega kodudes =)
London Elektricity - Elektricity Will Keep Me Warm
Viimasel ajal olen järjest rohkem leidnud end olukorrast, kus ühe või teise väga hea sõbraga arutleme selle üle, mil moel ning kuidas kasutatakse keelt. Keelt kui viisi enese väljendamiseks, miks mitte ka -teostuseks. Kuivõrd on keel muutunud iseenesest mõistetavaks, pea automaatseks tegevuseks nagu hingamine? Kas ma mõtlen enne kui ütlen või läheb pigem vastupidi?
Minu jaoks on keel olnud alati midagi huvitavat. Viis, kuidas inimesed end väljendavad, konstrueerivad oma mõtteid ning püüavad neid siis "teistele arusaadavasse keelde" panna, on alati pakkunud väljakutseid. Me küll elame sarnast elu, oleme sarnase kultuurilise taustaga, võime olla isegi ühe ja sama pere liikmed, kuid meie keel on erinev. Ühest sõnast teinekord piisab, et paisata kogu suhtlus pea peale ning tekitada totaalne arusaamatus. Muidugi võiks siinkoha laskuda diskussiooni teemal "Mis on keel?"
Öeldakse (ning mitte ainult öeldakse, vaid on ka teaduslike eksperimentidega tõestatud), et väga suur osa suhtlemisest toimub mitte-verbaalselt. Kui panna see väide numbritesse, siis umbes ~7% suhlemisest toimub läbi sõnade, ~38% läbi hääle ning koguni ~55% kasutades meie kehakeelt ning olekut. Skeptikud või uudishimulikud saavad kasutada google'i otsingumootori abi. EKI poolt 2006. a. välja andtud ÕS'i sirvides jääb muidugi mulje, et see ~55% on niivõrd marginaalne number, et seda keeleks pidada pole veel põhjust. Seda enam tekib mul tahtmine seda ~7% kasutada nii hästi kui võimalik.
Sõna jõud? Ilmselt sõltub olukorrast, kuid kindlasti päris arvestatav. Jätangi vaatamiseks kaks videot, mis antud mõttelendu illustreerivad.
"Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna," teavad targad rääkida...
3:45 AM
Märt
, Posted in
eM pE 3
,
mõttelend
,
3 Comments
Kõndides öösel kell 1 töölt koju ei teki kuidagi tahtmist otse voodisse minna. Ikka tuleb seada sammud läbi vanalinna ning nautida seda maagilist talveilma, mida taevataat meile nii lahkelt pakub. Lausa lust on vaadata välisüliõpilasi (keda meil siin ikka jätkub), kes eriti elavalt ning siiralt naudivad lund ning väljas toimuvat, nagu väikesed lapsed, kes on ilma vanemateta kommipoodi lastud. Eestlased seevastu ei üllata mind põrmugi - oma loomuomase reserveerituse ja stoilise rahuga kõnnitakse (loe raskel sammul jalgu järele vedades) lihtsalt punktist A punkti B. Mis sest, et ööpäevas mahasadava lume hulk teeb silmad ette paljudele riikidele, seda mitte ööpäeva, vaid aasta lõikes =D
Jääb üle soovida, et kõik auto-omanikud (k.a. mina) tunneksid lihtsalt naudingut sellest, et hommikuse trenni võib asendada 20-minutilise spordiga oma kalli sõiduvahendi seltsis, aksessuaaridena lumelabidas ning kaabits.
Otseloomulikult peab ju lisama ka temaatilist muusikat. Sel korral üks (minu jaoks) läbi aegade sümpaatsemaid jõululaule.
Take 6 - Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!
Bing Crosby - Let It Snow, Let It Snow, Let It Snow
5:01 PM
Märt
, Posted in
mõttelend
,
2 Comments
Inimestele, nii olen ma märganud, kaasa arvatud mulle, mõjub hirm üldiselt väga tugeva stiimulina. On ütlus, et "hirm on parim motivaator" ning nii mitmeski mõttes pean ma selle fraasiga nõustuma, kuigi meelevaldselt. Olles ühel hetkel sellest aru saanud, avastasin end olukorrast, kus kartlikkus asendus suhtumisega "so what?!?". Olgem ausad - enamik sündmusi, kus oleme pidanud hirmu tundma, ei ole üldjuhul elu ja/või surma küsimus. Mida me siis nii paaniliselt kardame? Hea sõber, NLP, andis mulle koolitusel hea mõtte, et "sealtmaalt, kus lõppeb informatsioon, algab fantaasia".
3:54 PM
Märt
, Posted in
luuletused
,
mõttelend
,
3 Comments
Inimesed on oma loomuselt enesekesksed!
Tavaliselt vaimustun kergesti ning paljudest asjadest... korraga. Nende jaoks, kes mind vaid põgusalt tunnevad, võib see jätta teatud mõttes lapseliku mulje. Vähemalt nii on mulle öeldud. Viimasel ajal olen aga järjest rohkem hakkanud hindama teisi, kes suudavad sarnaselt minule vaimustuda või mis veelgi parem, teha midagi kirglikult ning tegevusele täielikult andudes. See emotsioon või energia, mida sellised inimesed endast välja annavad, on lihtsalt inspireeriv. Kõige nauditavam selle juures on asjaolu, et ei ole vahet, mis tegevusest on jutt. Mõni inimene teeb oma tööd kirglikult, sest on juhuse ja valikute tahtel sattunud sellise töö peale, mis ei ruineeri tema loomingulist mõtlemist ning 'lapselikku' sära, rääkimata kirest ja motivatsioonist, mis võiksid ja peaksid olema ju üks osa tööst. Teisel juhul võib selleks olla aga hobi, usk jne... Miks mitte isegi isiksuseomadus, kui juba loeteluks läks. Lihtsalt ma tean paari inimest, kelle puhul on lihtsalt huvitav neid kuulata, kui nad ükskord end avavad ning rääkima hakkavad.
4:24 PM
Märt
, Posted in
