Mul on tunne, et James Bond lööb lahtise käega vastu otsaesist allpool viidatud kirjatükki lugedes ning küsib õige pea M'ilt, et mille paganama pärast peab tema oma luuretööd tehes kusagil Istanbuli katuseid mööda kihutama ja rongi katusel kuuli saama... Nii igaks juhuks.

Hoolimata sellest, et ükskõik kellel meist võib olla jäägitult puhas südametunnistus ning ta ei pruugi midagi varjata, ei maksaks (ja minu silmis ka ei tohi) siia vahele tõmmata võrdusmärki sellega, et kõike, mida me teeme-ütleme-kirjutame-ja-otsime peaks olema võimalik ka teistel "vajaduse korral" teada. Tule (või mine) ja küsi ilusti, kui sind huvitab. Ole eelkõige inimene, mitte lihtsalt mutter ühes suures süsteemis.

Kui palju ja milleks siis ikkagi luurata? Kas selles kõiges võib olla ka mõni reaalne hea asjaolu, miks seda kõike teha? Selgitada, ilma kes-me-siis-ikkagi-oleme-filosoofiata või demagoogia võtteid kasutamata, lihtsalt ja selgelt - kas on võimalik, et see ääretu ja otsata info kogumine, seeläbi mingi eelise saamine (sh manipuleerimine kõigi ja kõigega), jne... on millegi jaoks hea ja täidab siirast eesmärki?

Või on ikkagi lihtsam jaanalinnu kombel pea liiva alla panna ja öelda, et "seekord on kõik teisiti". Et kõik see, mida me ka infomürastatud ja kallutatud massimeediast näeme - kogu see "tsirkus ja kino" - on lihtsalt midagi, mida päriselt olemas ei ole. Kas te teate, miks kassid on jaanalindude kõige suuremad vihavaenlased? Kui ei tea, siis tuleb oma mõistust kasutada ja mõelda raamidest välja.

Ma ei ole vandenõuteoreetik. Ma ei ole poliit-entusiast või keegi kolmas piisavalt kõlava või ära kulutatud terminiga indiviid. Ma olen. (punkt) Ja mind ajab endast välja see tunne, mida minusse kõikvõimalikel võimalustel sisestatakse "suurte kasside" poolt, et ma olen justkui hiir labürindis, kes kunagi sealt välja ei saa... Mis saab siis, kui ma ütlen, et olen hoopis jaanalind, kes digimuutub mütoloogiliseks draakoniks? Kas siis tekib andmebaasi viga? 

Teate, miks kassid on jaanalindude vihavaenlased? Sest kassid peidavad oma s*ta liiva alla... Ja see ei meeldi jaanalindudele absoluutselt.


http://uudised.err.ee/index.php?06281003
ja
http://www.telegram.ee/arvamus/kui-vandenoust-saab-reaalsus

Me teame hästi, missuguseid eeliseid annab meile uus intellektuaalne tehnoloogia. Võitude hinnast ehk kaotustest räägitakse vähe (Eestis eriti vähe), aga kaotused võivad olla saatuslikud.

Kaotuste hulka kuulub kindlasti süvalugemise võime kadu või nõrgenemine. Üks USA Duke’i ülikooli kirjandusprofessor on väitnud, et kirjandusele spetsialiseeruvad üliõpilased ei suuda enam lugeda raamatuid tavapärases mõttes – lugeda raamat tervenisti mõttega läbi. Kultuurimälu usaldamine digi­salvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta. Informat­siooni ülesleidmise kiirus võib muutuda iseenda vastandiks.

Juba aastaid tagasi kaebas üks Oulu ülikooli (IT-tehnoloogias väga eesrindlik ülikool) humanitaaria­professor, et neil kulub suur osa ajast ja vahenditest kogude ümbersalvestamisele. Palju­del meist on kodus või töökoha sahtlites flopi­diske, millel salvestatud informatsioon on kasutusest välja jäämas. IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.

Kultuurikatkestuse ohtu ei ole veel teadvustatud. Võib ka minna nii, et kultuuri järjepidevuse katkemist enam ei märgatagi ega osata taga nutta. Eestis praegu veel märgatakse, aga taga eriti ei nuteta. Kohanetakse.

Terve diviis raamatueitajaid on pühendunud digitaalse meedia eelis­te propageerimisele ning süvalugemise väärtuste pisendamisele. On väidetud, et mitte keegi ei loe enam Tolstoi „Sõda ja rahu” või Prousti „Kadunud aja otsinguid”. Me ei tea, kui palju on sellistes väidetes veendumust ja kui palju kommertshuvi. Igatahes väide mitte keegi ei vasta tõele. Aga kindel on kahjuks ka see, et väga paljude puhul vastab väide tõele.

Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt. Kui lapsed juba enne kooliiga ja koolis 1. klassist peale harjutatakse e-inimesteks, siis on nende ajudesse kergem saata vahetpidamata peetavat poliittundi (Nõu­kogude sõjaväes kehtis loosung: polit­gotowka ne znaet wyhodnogo – poliitõppusel ei ole puhkepäevi; in-ternetiski pole pause).

Järgnev põhineb Nicholas Carri hiljuti ilmunud raamatul „The Shallows. What the Internet Is Doing to Our Brains” (W. W. Norton & Company, New York, London 2010. IX + 276 lk).

Maailma lõpus on kohvik