Kuigi pean tunnistama, et Tron Legacy on mul veel vaatamata ning originaalgi jäi u 23. minutil pooleli, siis antud klipp on lihtsalt piisavalt hea, et see väike näpuviga parandada.



Tron Legacy : Aerosol Mural

Olgugi, et esimene Practice Night on selja taga ning selleks korraks ka trennihooaeg läbi, siis ei tähenda see siiski tantsimisest loobumist. Korra olen juba tsiteerinud Nietzsche't, kuid hetkel tundub olevat sobilik öelda uuesti, et "iga päev, mil me pole vähemalt korra tantsinud, on kaotatud päev..."


Erinevaid mõtteid, inspiratsiooniallikaid ning inimesi, kellele meeldib tantsida on aga nii palju, et mul isiklikult puudub igasugunegi hirm selle ees, et "äkki jääb mõni päev vahele...?"


Selle kõige peale veel üks stiilinäide. Enjoy!

Pärast paarinädalast soojapuhangut on kohe kuidagi ebameeldiv end taas paksult riidesse panna, et säiliks patareidesse kogutud energia... Vaade aknast tänavale lisab siiski teatavat optimismi - iga kord, kui jätan päikseprillid, ujub vähemalt päeva teiseks poolekski päike välja ning tekitab kauni illusoorse efekti, nagu oleks väljas jälle mõnus ja soe...


Tegelikult on vist asi selles, et pea on pulki täis ning selleks, et uusi seoseid luua tuleks enne midagi eest ära koristada... Nevertheless - pidades meeles kõiki sõpru, kes elavad elektriküttega kodudes =)



London Elektricity - Elektricity Will Keep Me Warm

Ilmad on läinud mõnusalt soojaks ning vaim on erk. Seepärast tundub ka passlik selle (hetkel suhteliselt kompromissitult) videoblogi täiendamine ühe "õppevideoga". Kui kogu aeg niimoodi mugavalt ringi saaks liikuda, siis võiks ju täitsa mõelda, et kas jätta endale üks lahtise katusega auto ainult nädalavahetuse sõitudeks. Seniks kuni see reaalsuseks saab aga natukene inspiratsiooni. Ehk siis liiguvad rattad kiiremini.

Lihtsalt midagi oma siirast ning ehedat =)

“Words and hearts should be handled with care.

For words when spoken and hearts when broken are the hardest things to repair.” 

~ Unknown

Olen enda jaoks avastanud, et teinekord millegi tegemine tegemise pärast võib olla isegi parem, kui konkreetne tegevus. Jäi segaseks? Ma proovin siis veel. Mõnikord ei ole vahet, mida täpselt keegi teeb, kui see tegevus ise on kirglik ning hingestatud, täis positiivset emotsiooni ning hetke nautimist. Sellest, et mulle meeldivad inimesed, kes suudavad midagi kirglikult teha, ma kord juba kirjutasin.


Aloe Blacc ei ole minu jaoks "tänane" avastus - olin ta loomingut kuulnud ka enne seda, kui ta nahhaalse ettevõtlikkusega võttis John Legendi "Ordinary People"i ning tegi sellest latiino versiooni. Veel enne, kui tuli ghetto-hõnguline "I Need a Dollar" ja kõik muud lood, mis andnud sellele mehele vägagi teenitud krediiti. Millegipärast sai aga just sellest loost (vt nii 7-8 rida allapoole - toim) nö verstapost, mis avas mulle Aloe mitmekülgsuse ning selle "miski", mida ma muusika juures armastan.


Mis seal salata - selline päriselt ja spontaanselt koos muusika tegemine on kirjeldamatu tunne. Eriti, kui see ühendab erinevaid artiste (remargina olgu välja toodud viide aastatetagusele suvele Käsmus, kus "Majakavahi puhkuse laul" kõlas akustiliselt rannas kividel istuvate noormeeste esituses ning mitte kaugel eemal vilistas loo autor soolot). Seepärast jääbki üle lihtsalt muusika ning selle nautimine ja mine sa tea, mis siis kusagil juhuslikus kohas pilli mängides ja lauldes juhtuda võib.
Head kuulamist!


Music makes me smile =)

Hea muusika on ükskõik mis olukorras ikka hea. Kui mitte veel parem.