Hea tava kohaselt oleme sõpradega jaanipäevaks ikka paremad muusikapalad kokku kogunud ning usinamadki need üheks "miksteibiks" kokku kleepinud.
Võtsin end sel korral kätte ning tegin ka selle lükke ära. Äärmiselt meeldiv tegevus iseenesest =)
Ja pakub kuulamisrõõmu ka sombuse sügise kiuste.

Idee nr 3 - mine käi õues ning naudi värsket õhku...


...samal ajal värske lume sisse mustreid kõndides =)



Snow Circles from Beauregard, Steamboat Aerials

Me teame hästi, missuguseid eeliseid annab meile uus intellektuaalne tehnoloogia. Võitude hinnast ehk kaotustest räägitakse vähe (Eestis eriti vähe), aga kaotused võivad olla saatuslikud.

Kaotuste hulka kuulub kindlasti süvalugemise võime kadu või nõrgenemine. Üks USA Duke’i ülikooli kirjandusprofessor on väitnud, et kirjandusele spetsialiseeruvad üliõpilased ei suuda enam lugeda raamatuid tavapärases mõttes – lugeda raamat tervenisti mõttega läbi. Kultuurimälu usaldamine digi­salvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta. Informat­siooni ülesleidmise kiirus võib muutuda iseenda vastandiks.

Juba aastaid tagasi kaebas üks Oulu ülikooli (IT-tehnoloogias väga eesrindlik ülikool) humanitaaria­professor, et neil kulub suur osa ajast ja vahenditest kogude ümbersalvestamisele. Palju­del meist on kodus või töökoha sahtlites flopi­diske, millel salvestatud informatsioon on kasutusest välja jäämas. IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.

Kultuurikatkestuse ohtu ei ole veel teadvustatud. Võib ka minna nii, et kultuuri järjepidevuse katkemist enam ei märgatagi ega osata taga nutta. Eestis praegu veel märgatakse, aga taga eriti ei nuteta. Kohanetakse.

Terve diviis raamatueitajaid on pühendunud digitaalse meedia eelis­te propageerimisele ning süvalugemise väärtuste pisendamisele. On väidetud, et mitte keegi ei loe enam Tolstoi „Sõda ja rahu” või Prousti „Kadunud aja otsinguid”. Me ei tea, kui palju on sellistes väidetes veendumust ja kui palju kommertshuvi. Igatahes väide mitte keegi ei vasta tõele. Aga kindel on kahjuks ka see, et väga paljude puhul vastab väide tõele.

Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt. Kui lapsed juba enne kooliiga ja koolis 1. klassist peale harjutatakse e-inimesteks, siis on nende ajudesse kergem saata vahetpidamata peetavat poliittundi (Nõu­kogude sõjaväes kehtis loosung: polit­gotowka ne znaet wyhodnogo – poliitõppusel ei ole puhkepäevi; in-ternetiski pole pause).

Järgnev põhineb Nicholas Carri hiljuti ilmunud raamatul „The Shallows. What the Internet Is Doing to Our Brains” (W. W. Norton & Company, New York, London 2010. IX + 276 lk).