Päkapikud rääkisid, et...

...28. aprillil võib Nokia Kontserdimajas kuulata ja vaadata muusikalist suurkuju Bobby McFerrin. Mul on olnud õnn tema kontserti kuulata pea 12 aastat tagasi Pärnu Vallikäärus, kuid tõele au andes oli see ikka väga kaua tagasi ning minu kokkupuude jazz-muusikaga minimaalne. Seevastu kevadist kontserti ootan nüüdsest päris suure õhinaga =)

"Häälega suudab kõike" kirjutab Jazzkaar'e koduleht. Pean (ja tahan) selle ütlemisega nõustuda, hoolimata väite retoorilisusest. Hetkel muidugi ei hakka pikalt juurdlema selle üle, et kuidas juba vanast ajast sissejuurdunud harjumus territooriumi pärast võideldes füüsilise jõu rakendamise võiks ju tänapäeval asendada verbaalse akrobaatikaga, kuid millegipärast troonivad kõikvõimalike meediakanalite fookuspunktis ikkagi suuremad või väiksemad rusika- ning löömamehed. Häälega on tõesti võimalik kõike teha, ja seda ka muus kontseptsioonis. Bobby McFerrini 4-oktaviline hääleulatus ei ole midagi, kui vaadata seda, kuidas ta oma hääleaparaati kontrollida suudab. Tema one-man-show'd lõid (ja löövad tänaseni) kogu maailmas laineid. Seepärast võin julgelt öelda, et alates hetkest, kui esmakordselt vokaalmuusikaga tõsisemalt tegelema hakkasin, olen järjepidevalt hoidnud silma peal sellel, kuidas üks märkamatult auväärsesse ikka jõudnud, alati särasilmne, härrasmees muusikat loob ning seda teistega jagab.


Ilmselt ei ole antud postituse lugejatele võõras ka järgmine klipp, sest olgem ausad - kui ma seda esmakordselt nägin, siis olin täiesti siiralt vaimustunud ning nagu ikka kõigi heade asjadega on - tahtsin seda kohe ka kõigi oma heade sõpradega jagada. Tegemist on ülesastumisega Maailma Teadusfestivalil 2009. aastal, mis kandis pealkirja "Notes & Neurons: In Search of the Common Chorus" (ei olnud lihtsalt sobiva kõlaga eestikeelset pealkirja). Ettekande eesmärk oli tutvustada pentatoonika universaalsust - inimesed üle maailma saavad sellest sarnaselt aru. Seetõttu võib eeldada, et neuronite tasemel on olemas universaalsed lingid ka tänapäeval, hoolimata elu eklektilisusest. Video ise on järgmine:

World Science Festival 2009: Bobby McFerrin Demonstrates the Power of the Pentatonic Scale.


Seega - innustan kõiki lugejaid - tulge kontserdile. Usun, et see elamus on ainulaadne ning kindlasti väga huvitav. 


Disclamer: ürituse korraldajad ning esineja ei ole mingil moel antud postitusega seotud. Tegemist ei ole kommerts-tekstiga. Positituse autor ei vastuta võimalike tagajärgede eest (milleks võivad olla melomaania, uue muusikastiili avastamine, jazz-muusika sõltuvus jne) ning annab teada, et muusika kuulamine võib tekitada sõltuvust. Vajadusel pidada nõu arsti või muusikuga!


------


Olin juba postituse ära teinud, kui sattusin veel ühe väga huvitava klipi peale. Olge mõnusad, ongi kõik!


Winter Wonderland

Kõndides öösel kell 1 töölt koju ei teki kuidagi tahtmist otse voodisse minna. Ikka tuleb seada sammud läbi vanalinna ning nautida seda maagilist talveilma, mida taevataat meile nii lahkelt pakub. Lausa lust on vaadata välisüliõpilasi (keda meil siin ikka jätkub), kes eriti elavalt ning siiralt naudivad lund ning väljas toimuvat, nagu väikesed lapsed, kes on ilma vanemateta kommipoodi lastud. Eestlased seevastu ei üllata mind põrmugi - oma loomuomase reserveerituse ja stoilise rahuga kõnnitakse (loe raskel sammul jalgu järele vedades) lihtsalt punktist A punkti B. Mis sest, et ööpäevas mahasadava lume hulk teeb silmad ette paljudele riikidele, seda mitte ööpäeva, vaid aasta lõikes =D


Jääb üle soovida, et kõik auto-omanikud (k.a. mina) tunneksid lihtsalt naudingut sellest, et hommikuse trenni võib asendada 20-minutilise spordiga oma kalli sõiduvahendi seltsis, aksessuaaridena lumelabidas ning kaabits.


Otseloomulikult peab ju lisama ka temaatilist muusikat. Sel korral üks (minu jaoks) läbi aegade sümpaatsemaid jõululaule.


Take 6 - Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!
Bing Crosby - Let It Snow, Let It Snow, Let It Snow

Ära karda!

Inimestele, nii olen ma märganud, kaasa arvatud mulle, mõjub hirm üldiselt väga tugeva stiimulina. On ütlus, et "hirm on parim motivaator"  ning nii mitmeski mõttes pean ma selle fraasiga nõustuma, kuigi meelevaldselt. Olles ühel hetkel sellest aru saanud, avastasin end olukorrast, kus kartlikkus asendus suhtumisega "so what?!?". Olgem ausad - enamik sündmusi, kus oleme pidanud hirmu tundma, ei ole üldjuhul elu ja/või surma küsimus. Mida me siis nii paaniliselt kardame? Hea sõber, NLP, andis mulle koolitusel hea mõtte, et "sealtmaalt, kus lõppeb informatsioon, algab fantaasia".

powered by Blogger | WordPress by Newwpthemes | Converted by BloggerTheme