Maailma lõpus on kohvik

Hiline pärastlõuna. Kell on tiksunud 17,1 miljardit aastat kohviku avamisest ning ilmselt tiksub edasi veel tükk aega ka peale seda, kui ma siit lahkun. Ei oleks kunagi arvanud, et satun kord siia – paika, mis paljude jaoks on niivõrd uskumatu. Hoolimata fantaasiast ning loovusest on Universumi mõistmise ajalugu mu liigikaslastele olnud pidevalt seotud vajadusega ületada piiratud ettekujutusi taeva näivast lähedusest. Nii ka mulle, sest muidu ei oleks ma ju siin. Kui ma vaid suudaksin ühendada kvantteooria üldrelatiivsusteooriaga, mille pakkus välja mu kallis sõber Albert. Oh, mis küll teeksin ilma temata? Ilmselt oleksin ikka veel Maal ning istuksin mõnes väiksemas kohvikus.