üks mõttearendus vanast ajast... füüsika tunni jaoks
Maailma lõpus on kohvik
Hiline pärastlõuna. Kell on tiksunud 17,1 miljardit aastat kohviku avamisest ning ilmselt tiksub edasi veel tükk aega ka peale seda, kui ma siit lahkun. Ei oleks kunagi arvanud, et satun kord siia – paika, mis paljude jaoks on niivõrd uskumatu. Hoolimata fantaasiast ning loovusest on Universumi mõistmise ajalugu mu liigikaslastele olnud pidevalt seotud vajadusega ületada piiratud ettekujutusi taeva näivast lähedusest. Nii ka mulle, sest muidu ei oleks ma ju siin. Kui ma vaid suudaksin ühendada kvantteooria üldrelatiivsusteooriaga, mille pakkus välja mu kallis sõber Albert. Oh, mis küll teeksin ilma temata? Ilmselt oleksin ikka veel Maal ning istuksin mõnes väiksemas kohvikus.
Vaadates aknast välja näen kogu Universumit. Või kas näen? Ma pole senimaani aru saanud, kas see, mis paistab parempoolsest aknast on mind übritseva vasak- ning vasakpoolsest aknast paistev parempoolne Maailma äär. Sest juba noorena, siis kui ma veel Maal elasin, siis oli tavaline kõikvõimalik ümbermaailma reisimine. Ka mina reisisin, sest tahtsin maailma näha. Ning kui ma juba tol ajal oma teekonna lõpuks tagasi alguspunkti jõudsin, siis miks peaks siin asjalood teistmoodi olema? Ega te ju ometi ei arva, et siin on mingi äär, millest üle astudes kukud lihtsalt igavikku? Tuleb vaadata laiemalt – laiemalt, kui oleme harjunud vaatlema, sest Universum ei piirne ainult sellega, mida me oleme harjunud nägema. See on midagi empiiriliselt kättesaamatut ning osa millestki suuremast.
Nii... Ettekandja tõi mulle just mu „Milky-Way“ laté. See on mõnusalt vahune ning just paraja temperatuuriga. Mitte nagu see „reliktkiirguse“ jäätis, mis oma 2,7 kelviniga mu hambad valutama pani. Üldse on siin need proportsioonid kuidagi teised. Ma ei kujuta ette, millist objektiivi peaksin kasutama, kui tahaksin teha üht korraliku panoraampilti sellest vaatest, mis mulle avaneb. Mäletan, kui Hubble’i teleskoobiga tehti sügavaim pilt Universumist, siis oli see vaid 1/60 täiskuu diameetrist. Ja see oli ju ometi suur kaamera.
Sulgemisaeg... Pean lahkuma. Töötajad kurvastasid mind uudisega, et seoses Universumi laienemisega laiendatakse ka kohvikut. Ilmselt lähiajal siis kohvikukülastamisest midagi välja ei tule. Kahju, sest tunnen hinges, et tähesõdade jaoks olen juba pisut liiga vana...
0 Response to "üks mõttearendus vanast ajast... füüsika tunni jaoks"
Post a Comment