7:34 PM
Märt
, Posted in
...kadunud kunst?
Viimasel ajal olen järjest rohkem leidnud end olukorrast, kus ühe või teise väga hea sõbraga arutleme selle üle, mil moel ning kuidas kasutatakse keelt. Keelt kui viisi enese väljendamiseks, miks mitte ka -teostuseks. Kuivõrd on keel muutunud iseenesest mõistetavaks, pea automaatseks tegevuseks nagu hingamine? Kas ma mõtlen enne kui ütlen või läheb pigem vastupidi?
Minu jaoks on keel olnud alati midagi huvitavat. Viis, kuidas inimesed end väljendavad, konstrueerivad oma mõtteid ning püüavad neid siis "teistele arusaadavasse keelde" panna, on alati pakkunud väljakutseid. Me küll elame sarnast elu, oleme sarnase kultuurilise taustaga, võime olla isegi ühe ja sama pere liikmed, kuid meie keel on erinev. Ühest sõnast teinekord piisab, et paisata kogu suhtlus pea peale ning tekitada totaalne arusaamatus. Muidugi võiks siinkoha laskuda diskussiooni teemal "Mis on keel?"
Öeldakse (ning mitte ainult öeldakse, vaid on ka teaduslike eksperimentidega tõestatud), et väga suur osa suhtlemisest toimub mitte-verbaalselt. Kui panna see väide numbritesse, siis umbes ~7% suhlemisest toimub läbi sõnade, ~38% läbi hääle ning koguni ~55% kasutades meie kehakeelt ning olekut. Skeptikud või uudishimulikud saavad kasutada google'i otsingumootori abi. EKI poolt 2006. a. välja andtud ÕS'i sirvides jääb muidugi mulje, et see ~55% on niivõrd marginaalne number, et seda keeleks pidada pole veel põhjust. Seda enam tekib mul tahtmine seda ~7% kasutada nii hästi kui võimalik.
Sõna jõud? Ilmselt sõltub olukorrast, kuid kindlasti päris arvestatav. Jätangi vaatamiseks kaks videot, mis antud mõttelendu illustreerivad.
"Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna," teavad targad rääkida...
"Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna," teavad targad rääkida...
Incubus - Drive
"Drive" on vaieldamatult üks nendest lugudest, mida kunagi soolokontserdil mängida ja laulda tahaks... Või siis duo-kontserdil, sest kaks on parem kui üks. Õnneks jagame me selle loo osas sarnast isetekohta, seega ainukene vaev on leida 2 tooli, lava ning we're ready to go!
Kes 'päris videot' ka näha tahab, vaatab postituse lõppu.
Kes 'päris videot' ka näha tahab, vaatab postituse lõppu.
Reklaam vol. 1
Reklaam ideaalis võiks ju olla inspireeriv, mitte manipulatiivse alatooniga.
Miks me räägime pidevalt ostuhullusest, "poodlemisest" kui sõltuvushäirest ning hüpersupergigamegafantastilistest marketingisummadest - neil kõigil on meie jaoks negatiivne tähendus. Või vähemalt jääb mulle selline mulje.
Tahaks mõelda, et vähemalt paarkümmend/paarsada tuhat eurot, mis minust loomingulisemad inimesed on saanud oma töö eest midagi pilkupüüdvat välja mõelda, on läinud asja ette ning lisaks tarbimisvajaduse kasvatamisele ka minu hallide ajurakkude vahel midagi uut ning värsket kasvama pannud.
Järgmine on lihtsalt hea näide ühest korralikust reklaamist.
Silm puhkab.
Perspektiiv ning otsuste langetamine
Võimalik, et hilisemas olevikus tahan siia alla ka mingi kommentaari kirjutada =)
Lihtsalt vaatamiseks vol. 2
...selline tunne on, et tahaks paremini... Ei, las ma sõnastan selle ümber.
Selline tunne on, et tahan veel paremini.
Mida?
Hmm... Seda ma ei mõelnudki. Lihtsalt tahan paremini. Paremini elada, paremini suhelda, paremini tööd teha, paremini nautida, paremini olla. Kõike! Tahan kõike teha paremini.
OOt... Las ma lõhun ning ehitan selle lause veelkord üles.
Ma teen paremini.
Mitte homme, mitte ülehomme. Täna. Nüüd ja praegu. Kohe. Selles hetkes.
Ma teen paremini!
Neile, kes kohe tegutseda ei viitsi/taha/saa/suuda/oska/jms, on all video:
ruubiku-kuubik.
30m2 korter on täiesti piisav. Vähemalt tuleb nii välja, vaadates Hong Kongi arhitekti Gary Changi korterit. Idee on ju äärmiselt huvitav ning peab tunnistama, et pilte vaadates tekib küll tunne, et tahaks isegi sellises korteris elada. Pildid ja video pärast "hüpet".
Subscribe to:
Posts (Atom)
