...kadunud kunst?

Viimasel ajal olen järjest rohkem leidnud end olukorrast, kus ühe või teise väga hea sõbraga arutleme selle üle, mil moel ning kuidas kasutatakse keelt. Keelt kui viisi enese väljendamiseks, miks mitte ka -teostuseks. Kuivõrd on keel muutunud iseenesest mõistetavaks, pea automaatseks tegevuseks nagu hingamine? Kas ma mõtlen enne kui ütlen või läheb pigem vastupidi?

Minu jaoks on keel olnud alati midagi huvitavat. Viis, kuidas inimesed end väljendavad, konstrueerivad oma mõtteid ning püüavad neid siis "teistele arusaadavasse keelde" panna, on alati pakkunud väljakutseid. Me küll elame sarnast elu, oleme sarnase kultuurilise taustaga, võime olla isegi ühe ja sama pere liikmed, kuid meie keel on erinev. Ühest sõnast teinekord piisab, et paisata kogu suhtlus pea peale ning tekitada totaalne arusaamatus. Muidugi võiks siinkoha laskuda diskussiooni teemal "Mis on keel?"

Öeldakse (ning mitte ainult öeldakse, vaid on ka teaduslike eksperimentidega tõestatud), et väga suur osa suhtlemisest toimub mitte-verbaalselt. Kui panna see väide numbritesse, siis umbes ~7% suhlemisest toimub läbi sõnade, ~38% läbi hääle ning koguni ~55% kasutades meie kehakeelt ning olekut. Skeptikud või uudishimulikud saavad kasutada google'i otsingumootori abi. EKI poolt 2006. a. välja andtud ÕS'i sirvides jääb muidugi mulje, et see ~55% on niivõrd marginaalne number, et seda keeleks pidada pole veel põhjust. Seda enam tekib mul tahtmine seda ~7% kasutada nii hästi kui võimalik.

Sõna jõud? Ilmselt sõltub olukorrast, kuid kindlasti päris arvestatav. Jätangi vaatamiseks kaks videot, mis antud mõttelendu illustreerivad.
"Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna," teavad targad rääkida...




0 Response to "...kadunud kunst?"

powered by Blogger | WordPress by Newwpthemes | Converted by BloggerTheme