Ära karda!
5:01 PM
Märt
, Posted in
Inimestele, nii olen ma märganud, kaasa arvatud mulle, mõjub hirm üldiselt väga tugeva stiimulina. On ütlus, et "hirm on parim motivaator" ning nii mitmeski mõttes pean ma selle fraasiga nõustuma, kuigi meelevaldselt. Olles ühel hetkel sellest aru saanud, avastasin end olukorrast, kus kartlikkus asendus suhtumisega "so what?!?". Olgem ausad - enamik sündmusi, kus oleme pidanud hirmu tundma, ei ole üldjuhul elu ja/või surma küsimus. Mida me siis nii paaniliselt kardame? Hea sõber, NLP, andis mulle koolitusel hea mõtte, et "sealtmaalt, kus lõppeb informatsioon, algab fantaasia".
Hirmust, kui sellisest, võiks ju kirjutada mitut erinevat moodi, lähenedes igal korral uue nurga alt. Hirm motivaatorina on igapäevaselt päris praktiline käsitlus, mida toetab isegi ÕS'i selgitus - "väriseb hirmu pärast". Täiesti tavakodanlikult tahaksin küsida, et mis sellel "Hirmul" siis sellist on, et tema pärast värisema peaks? Kui mõtled tagasi oma lapsepõlves kogetule, siis kui palju kordi "kasvatati" sind sõnadega "... või muidu...", "..., siis sa alles saad..." jms? Usuti ju täiesti siiralt, et selline "hirmu abil motiveerimine" annab paremaid tulemusi. Hetkel ei hakka kasvatuspedagoogiasse laskuma, kuid vanemad võiksid ükskord aru saada, et tegelikuses on võim alati laste käes. Nii lihtsalt on - punkt ja jutul lõpp.
Aeg läks edasi, lapsed said suuremaks, kuid hirmupõhine kasvatus jäi. Erinevus on selles, et vanemate asemel/kõrval proovivad hirmu abil kasvatada meid teised inimesed - parner, kellega oled otsustanud lähisuhtes olla, sõber (kelle kohta võiks pigem öelda hea tuttav) ja üleüldises plaanis ühiskond. Näide: ütleme, et sa oled 23-aastane suitsetaja. Ostes paki sigarette, võid kauba kätte saanuna lugeda esimese asjana, kuidas sul sünnivad väärakad lapsed, sa aitad põhjustada genotsiidi ning üleüldse on hea, kui homset päeva näed. Pean tunnistama, et eelpool toodud näide on väljamõeldis ning reaalse eluga on sellel vähe pistmist. Sellegipoolest olen ka oma sõprade ringis leidnud end teinekord tegemas nalja selle üle, kuidas suitsetajate heaolu huvides võiks keegi teha pilakampaania selle kohta, kuidas suitsetamine kutsub ellu "suitsunurga paeluvaid vestlusi", pakub head võimalust tööst pausi tegemiseks ning üleüldises plaanis on mõne inimese jaoks lihtalt mõnus ja lõõgastav tegevus. Ei propageeri suitsetamist - alustada on lihtne, loobuda märksa raskem! Uskumatu, kuid on olemas ka häid alternatiive suitsetamisele, mis muuseas "ei kahjusta sind ega sind ega sind ümbritsevate inimeste tervist."
Veel parem kampaania ning seda mitte ainult suitsejate heaolu, vaid suuremat üldsust silmas pidades, on esitade soovitud tulemusi positiivses võtmes. Miks? Seda mitmel põhjusel.
Esimene võib olla näiteks minu isiklik uskumus (mis pärineb küll teiste inimeste tööl ja vaeval), et kuna aju jaoks ei ole piltlikult öeldes vahet, kas sisestatud stiimul põhineb reaalsusel või fantaasial, siis milleks risustada oma pead asjadega, mida ma ei soovi?!? Ma tahan olla terve, õnnelik, edukas, armastatud, vaba ja-kõik-need-teised-head-asjad inimene. (Kui märkad, siis siin on oluline roll ka sõnastusel.) Miks ma peaksin lugema üles kõik need asjad, mida ma ei taha? Välistama. Seda meeletutes kogustes, sest olen kindel, et maailmas on palju asju, mida ma endaga ei seosta.
Teine põhjus läheb esimesega väga hästi kokku - selleks, et midagi eitada, peab meil kõigepealt olema ettekujutus sellest, mida me ei soovi. Tuleb luua mälujälg (nt haigusest) ning seejärel hakata teadlikult tööd tegema selle nimel, et seda jälge "kustuda", suurelt ja paksult punase markeriga rist peale tõmmata. Minu jaoks kõlab see taaskord nagu ebaproportsionaalselt palju tööd iseenda vastu.
Kolmas ja kõige "pehmem" põhjus võiks olla lause "mõte on energia". Kuna mul on raske seda teaduslikult argumenteerida, siis ei hakka ma üle oma varju hüppama. Statistika näitab, et asjad, mis aasta tagasi tundusid võimatud ning kättesaamatud, kipuvad aasta möödudes ning tagasivaadates olema vägagi reaalsed ning käega katsutavad. Mine võta siis kinni!
Me võime ilmselt nõustuda, et negatiivse tähenduse ja/või sisuga "teemad" haaravad tähelepanu. Miks muidu on kollase ajakirjanduse kaantel enamasti musta raami sees tekstid, prügikastidel hoiatava sisuga pildid ning televisioonis ja raadios kõikvõimalikud hoiatused miks-midagi-mitte-teha. Negatiivne püüab pilku! Hirmutamine on meil veres. Igal aastal kulutatakse miljoneid ja miljoneid kroone kõikvõimalikele ennetuskampaaniatele. Terve mõistuse üks tunnuseid on aga oskus esitada küsimusi ning teinekord seada kahtluse alla infot, mida me vastu võtame. Mis saaks juhul, kui asendada suitsupakil kiri "suitsetamine võib tappa" kirjaga "mitte-suitsejatal on parem vastupidavus, valgemad hambad ning suures plaanis aktiivsem elu" või midagi sinna kanti.
Õnneks leidub inimesi, kelle tööks on küsida teiste käest küsimusi, et uurida välja, kuidas mingid asjad elus töötavad. O'Keefe ja Jensen võtsid 2008. aastal ette suuremahulise töö ning koondasid 29 erineva uurimustöö tulemused, et saada mingi ettekujutus sellest, kas hirmu abil "kasvatamine" töötab. Tulemused olid huvitavad - negatiivsete või hirmutavate sõnumite efektiivsus osutus ootuspärasest madalamaks. Pigem oli märgata teatavat tendentsi positiivsete sõnumite kasuks, mis puudutas tervishoiuvaldkonda kuuluvaid küsimusi (nt haiguste ennetamine, tervislik toitumine jne). Sellised tulemused olid üllatavad, kuna üldiselt püüavad negatiivsed asjad rohkem tähelepanu ning seetõttu töödeldakse neid ka sügavamalt. Uurimustöö autorid pakkusid välja teooria, et negatiivsete sõnumitega mõjutamine ei anna soovituid tulemusi, sest meile lihtsalt ei meeldi, kui keegi meid "hirmutab" - ei vanemad, tuttavad ega ka valitsus.
Mina siinkohal jään endiselt oma uskumuste juurde - mulle lihtsalt meeldib mõelda ilusaid mõtteid.
“Sõber on keegi, kelle nägu lööb sind nähes särama ja kel puuduvad igasugused ambitsioonid sinu paremaks muutmiseks.“ - Bill Coffin (tänaseks manala teele läinud rahuvõitleja)
Mhmh, siia alla käivad vist need "Muretseme auto ja lapse" ja "Ma kardan küll" väljendid ka. Et kui ei kardaks ja ei muretseks, oleks elu teistes värvides.
Good stuff.
Lahe, et oled viitsind sellel teemal kirjutada, aga sellest räägivad nii mitmedki eneseabi raamatud. Mu enda lemmik on Jerry ja Ester Hicksi Abrahami teema, kus räägitakse, et igal asjal on kaks külge ja vastu-/pärivoolu ujumisest. Proovisid küll enda "värvi" juurde anda huvitava näidete näol, aga mulle on see tekst ikkagi veits kuiv. Palju rohkem oleks meeldind lugeda sinu isiklikest kogemustest õpetlikus võtmes, mida sa tegid siis teisiti, kui inimene, kelle mõtteid,tegusid ja nende tagajärgi motiveerib hirm...kuidas pärivoolu ujuda...see oleks inspireerivam.