käed-jalad laiali...
2:28 PM
Märt
, Posted in
Muusikapaladena pakun välja Spread OST'i pealt kaks lugu:
Suhted - nii lihtsad või keerulised (kuidas kellelegi) kannavad endas erinevaid eesmärke. Suhted meeste ja naiste vahel, võttes valimiks vanusegrupi 12 kuni 75+, omavad vähemal või rohkemal määral endas teatavat "pinget". Just, pean silmas seda energiat, mida sugudevaheline kommunikatsioon arvestataval määral sisaldab. Mark Twain on öelnud "familiaarsus sigitab põlgust... ja lapsi." Olgem ausad - paljudes olukordades, kus tegemist on rohkem kui lihtsalt formaalsusega, on üks osapool enamikel juhtudel "suurinvestor" ning teine pool pelgalt "pärandiga pihta saanud". Mis edasi juhtub, on puhtalt tehniline formaalsus ning näitlejameisterlikus. Kuidas eskaleerida ning juhtida teise inimese motivatsiooni minuga üha rohkem suhtlema? Erinevaid valemeid, küll ühest või teisest "filosoofiast" võikski ilmselt jääda üles lugema. Mitmete uuringute tulemuste põhjal on välja toodud isegi suh(e)te olulisus tervislikust aspektist - funktsioneerivast lähedussuhtest tõusev tulu on võrreldav tervislikust toitumisest ning regulaarsest treeningust saadavaga.
Aitab teadusest. Vähemalt sellisel kujul. Milliseid mudeleid oleks võimalik konstrueerida, vaadeldes inimesi meie ümber - tööl, vabal ajal, kodus jne. Kui kunagi ülikooli sisseastumiskatselt tulles endamisi oma "kutsumust uurimistöö valdkonnas" defineerida proovisin, tabasin end mõttelt, et oleks huvitav aru saada inimeste "paaritumisrituaalidest" - mis alustel toimub partneri valik ning kuidas lõpuks juhtub nii, et kunagi oma suvila terrassil hommikust kakaod juues võin kätt südamele asetades öelda, et olen veetnud oma elu parimal võimalikul viisil ning koos parima võimaliku inimesega. Läbi elu erinevate keerdkäikude ning ootamatuste tulemusena ongi see teatud mõttes mu igapäevane tegevus. Ma ei osanud arvata, et need "kaardid" mulle sellises järjestuses kätte mängitakse.
Nimetagem eesmärke "kaartideks". Millegipärast kipub "päris elus" kehtima reegel, et näidates ette enda kaardid, kipub vastane meid enamikel juhtudest üle mängima. Kui peaks juhtuma, et oled radikaalselt aus, võib olukord lõppeda veel kurvemalt - eraelus ei pruugi sa inimesega enam kokku puutuda, tööalaselt võivad asjad veel hapumaks minna. Samas - olles reserveeritud, ent samas vaba ning lõbus, tekitab see väärtust. ESIMENE REEGEL: ära reeda oma kaarte! Minul isiklikult on seda reeglit muidugi väga raske järgida. Milleks selline liigne skeemitamine ning mäng? Kas ei oleks lõbusam, kui me saaksime kohe spontaanselt ning meeldivalt teineteisele tähelepanu pöörata ning ilma "viis-aastaku-plaani-koostamata" olukorda nautida? Muidugi jagan arvamust, et kui sul on inimene, kellele toetuda (suhtes olles), siis ei pruugi ka kogu maailma raskust kandes jalad alt vedada ning on lihtsalt aja küsimus, kuni olukord paremuse poole pöördub. Endiselt jääb küsimus, et kas kogu seda draamat on siis vaja, et põnevust tekitada? Abraham Lincoln'i sõnad "ükskõik, kui palju ka kassid ei kakle, kassipoegi on alati piisavalt" vastavad sellele küsimusele päris konkreetselt. Ilmselt suhetega kaasnev mängulisus, pidev proovilepanek, teineteise piiride ja "kaartide" tundmaõppimine ja katsetamine, et kes-kus-kuidas-ja-miks käib kogu selle "mängu" juurde.
Intuitiivselt lähenedes võiks pakkuda, et suhte rahulolu hinnates on tegemist liikuva skaalaga, nt vahemikus 1...10. Jällegi taandub asi aga märksa lihtsamaks (ja robustsemaks) - sa kas oled rahul või mitte. Seda väga lihtsal põhjusel - kui oled mõnes suhtet puudutavas küsimuses rahulolematu, siis kipub see "muster" muutuma "jah-võiks-parem-olla" seisust "ma-olen-tugevalt-häiritud" olekusse uskumatult lühikese aja jooksul. Olenemata asjaolust, kas suhteid saab liigitada pelgalt kahte kategooriasse, saab sellest teha igal juhul huvitava mängu: need kaks seal? Rahulolematud. Aga nemad kaks - rahulolevad..? Tundub küll.
Pannes need mõtted kokku, tekib mu näole väike naeratus. Kui palju kordi oleme tundnud, et oleme midagi kaotamas? Kus olukord kipub vägisi kontrolli alt väljuma ning tundub, nagu oleme kaotamas kedagi väga olulist ning asendamatut. Demograafiauuring näitab, et siin ja selle blogi konteksti silmas pidades võib soovitada ühte - tihtipeale on käed-jalad laiali tundmatusse hüppamine parem lahendus, kui vaikselt kannatamine. Teinekord saab seda rakendada ka ilma hüppamata, käesolevas olukorras julgelt panustades.
"Kui see, mis sa teed, ei tööta, siis tee midagi muud." NLP'st.
(Tahan täpsustuseks öelda, et see ei tähenda otseselt sildade/linnade põletamist, vaid pigem julgust olla avatud muutustele)
ma jäin sulle tookord õhtul komplimendi võlgu, so here goes - sul on KURADIMA hea muusikamaitse! =)