Inimesed on oma loomuselt enesekesksed! 



/ 
pöörle maailm, pöörle pöörle pöörle ringi
pöörle ja püüa me mõtted kinni
hoia need endas, hoia need kõrgel
ja anna nad meile, kui aeg saab õigeks

ära heida meelt, sest sai pruugi leida püüdjat
nagu sõnadele, mida oled üksi kõrbes hüüdmas
vesivoolava tahteta, ideed upuvad soola järve
mõistus kuivab õhuks, edasi tootmata värve
ja sedasi sa ootadki järge, et oma loomisloo lõpuks
nagu doomino nupud ükshaaval alla ei kukuks
ja kui kukud, ei tähenda, et kohe kole nõrk oled
su lahing on lõputu... 


/ Kuuluud - See maailm pöörleb


Maailm, milles me elame, tiirleb me ümber. On naiivne arvata, et on olemas täielikult altruistlikku inimest. Välja arvatud inimese jaoks, kes on armunud ning kellele tundub, et ta tegutseb läbinisti omakasupüüdmatult. EI - see on lihtsalt kinnisidee, eufooriaseisund, mis ei lase meil reaalsust moonutusteta näha.
Millal olid viimati armunud? Millal sa käitusid nagu 13-aastane, kes oli valmis oma silmarõõmu nimel kuu taevast alla tooma? Kui kaua aega tagasi kadus sul viimast korda kontakt reaalsusega? Kas sa tunned sellest tundest puudust?!?


Armumise üks komponente, tahad sa seda endale tunnistada või mitte, on usk, et "ta armastab mind samamoodi, kui mina teda ning teeb samuti kõik minu heaolu jaoks." Oh well, seda on ju hea uskuda ning mullegi meeldib naiivne olla. Kuid kas lihtsam ei ole lasta vabaks end kõigist piiravaist tunnetest, muutudes teatavas mõttes emotsionaalselt tuimemaks ning proovida olla radikaalselt aus?!? Kõlab lihtsalt, kas pole? Kas on võimalik, et kui oleme ausad - ausad siis selle sõna kõige puhtamas ning siiramas mõttes - suudame mõista ja tunnistada iseendale (eelkõige) ja teistele oma motivatsiooniallikaid, vajadusi, ootusi ja väärtusi... (See oli rohkem retooriline küsimus, sellest ka kolm punkti). Ma tahan uskuda, et kui ma suudan olla aus, siis saan lasta vabaks ka oma emotsioonid. Ma tean, et see kõlab idealistlikult - justkui oleksin armunud omaenda mõtetesse. Sellegipoolest pean tunnistama, et mõte armastada kedagi, tehes seda 'eneseteostuse' baasil, on uskumatult hea tunne. Kindlasti olen ma ka inimene, kes salamisi ikkagi loodab vastuarmastust või vähemalt mõtleb sellele, millised erinevad lahendused võiksid olukordadel olla, kuid see vabadus... See vabadus, mida on võimalik kogeda, kui sa ei jää kinni emotsioonidesse... Suurepärane!


Nii et sildistake, pange või tempel peale, kui sellest kergem hakkab - isekas, enesekeskne ning ennast täis, empaatiavõimetu/ükskõikne, jne... Mis värvi sa annaksid sellisele tundele? Kui kiiresti sa tahad, et sellest tundest lahti saaksid?


Tegin kunagi ühe pildi - täiesti kogemata ja täiesti kogenematuna. Pildi pealkirjaks sai "kõik tunded on õiged" - kes tahab, võib selle üles otsida. Lugege "Nelja kokkulepet" ning vaadake, kas tahate teha oma elus mingeid muutusi... Kõik tunded on õiged, you know... Ma hea meelega teen lihtsalt valiku selles osas, mida ma tunnen =)