Tavaliselt vaimustun kergesti ning paljudest asjadest... korraga. Nende jaoks, kes mind vaid põgusalt tunnevad, võib see jätta teatud mõttes lapseliku mulje. Vähemalt nii on mulle öeldud. Viimasel ajal olen aga järjest rohkem hakkanud hindama teisi, kes suudavad sarnaselt minule vaimustuda või mis veelgi parem, teha midagi kirglikult ning tegevusele täielikult andudes. See emotsioon või energia, mida sellised inimesed endast välja annavad, on lihtsalt inspireeriv. Kõige nauditavam selle juures on asjaolu, et ei ole vahet, mis tegevusest on jutt. Mõni inimene teeb oma tööd kirglikult, sest on juhuse ja valikute tahtel sattunud sellise töö peale, mis ei ruineeri tema loomingulist mõtlemist ning 'lapselikku' sära, rääkimata kirest ja motivatsioonist, mis võiksid ja peaksid olema ju üks osa tööst. Teisel juhul võib selleks olla aga hobi, usk jne... Miks mitte isegi isiksuseomadus, kui juba loeteluks läks. Lihtsalt ma tean paari inimest, kelle puhul on lihtsalt huvitav neid kuulata, kui nad ükskord end avavad ning rääkima hakkavad.

Kudas on aga teiste inimestega? Mida mõtleb see teine või kolmas inimene, kes näeb pealt sellist heas mõttes anomaaliat. Olgem ausad - kui võtta näiteks ühistransport ning selle kasutamine trajektooril hommikul-tööle-ja-õhtul-tagasi-koju, siis nii harva, kui mul tuleb seda kasutada, tunnen alati end teistsugusena, ülejäänud hallist massist väljapaistvana nagu hiir, kes on unustanud ära oma rolli ning mingil eriskummalisel põhjusel läheb kasside vahele magama. Sest kuidas muud moodi saaksin kirjeldada seda tunnet, mis mind valdab, kui vaatan naeratava pilguga kaasreisijaid ning mul vägisi tekib tunne, et peaksin ka teesklema, et olen teel matustele või mõnele muule, äärmiselt kurva kontseptsiooniga üritusele. Ja paraku kehtib siin see reegel, et kui olukord juba on koomiline, siis sellises olukorras naeru tagasihoidmine on juba ette kaotatud lahing ning seda rohkem ma naeratan... Õnneks on see nakkav - tuleb olla lihtsalt tähelepanelik ning leida inimeste hulgast üles see, kes sinuga kõige paremini suhestuda suudab. Sellisel juhul on teid juba kaks ja teekond "põrgusse" läheb märksa lõbusamalt.

Miskipärast kaldusin teemalt kõrvale - tahtsin ju harutada mõtet selles osas, et kuidas mõjutab kellegi pühendumine ja kirg teda ümbritsevaid inimesi. Mäletan korda, kui olin nädala veetnud ühel väiksel saarel koolitudes ning tagasi mandrile sõites uurisin inimestelt (kes selle nädala vältel olid saanud võõrastest omadeks), et kuidas nad mind iseloomustaksid. Ühe huvitava mõttena öeldi, et kuna olen ise avatud, siis ka minuga rääkivad inimesed muutuvad avatumaks - mingis mõttes kehtib peegli-efekt. Olin senimaani arvanud, et kuna mu 'seljakotis' on lihtsalt piisavalt erinevaid suhtlemisoskusi ning kuna olen motiveeritud, siis tagab see olukorra, kus inimestel on minuga lihtne suhelda. Kuid see pole kaugeltki kõik. Ütleb ju üks mu huvitav, mitmekülgselt musikaalne tuttav, et "...on ühepoolselt suhe mõtetu..." Et järelikult on ikkagi vaja ka seda teist, peeglina toimivat või heasoovlikku kriitikut mängivat, sõpra või tuttavat, kes pingsalt jälgib su tegutsemist nagu ema jälgib oma väikest last, kui see maailma avastama läheb. Olles hiljuti avastanud enda jaoks selle tänuväärse tunde, mis tekib kui keegi sinuga emotsiooni jagab - mitte ükskõik millist, vaid just seda, millega sina, antud etenduse peategelane oma rolli ette oled kandnud, tõden ülima rahuloluga et on raske leida paremat tunnet maailmas. Milline nauding on ennast teostada, kui see ongi kõige otsesemas ja puhtamas mõttes eneseteostus - kõik eelnev töö on tehtud, vajalikud astmed püramiidil on täidetud hea ja paremaga ning nüüd jääb üle vaid tipust kogu seda tehtud tööd imetleda. Kuid tasub olla tähelepanelik - inimestel on kombeks tippu jõuda suure kiiruga. Teatavasti on aga püramiid üldiselt ehitatud selliselt, et ületades tipu jõuame uuesti küljele ning enamik meist tuiskavad suure tuhinaga edasi, elik tagasi algusesse. Jääb üle soovida, et me oskaksime õigel hetkel pidureid vajutada... Eriti talvel, sest libedaga on pidamine halvem.

Siinkohal pean sobivaks jutulõng katkestada. Mul on hea meel, et mul on niivõrd suurepärased sõbrad ja lähedased, kes suudavad mu kirge jagada ning elada kaasa, kui olen taaskord asunud koostööd tegema oma sisemise lapsega, et elust mõnu tunda. Kõige suurem rõõm on jagamisrõõm.

Aitäh teile! =)