Olen enda jaoks avastanud, et teinekord millegi tegemine tegemise pärast võib olla isegi parem, kui konkreetne tegevus. Jäi segaseks? Ma proovin siis veel. Mõnikord ei ole vahet, mida täpselt keegi teeb, kui see tegevus ise on kirglik ning hingestatud, täis positiivset emotsiooni ning hetke nautimist. Sellest, et mulle meeldivad inimesed, kes suudavad midagi kirglikult teha, ma kord juba kirjutasin.


Aloe Blacc ei ole minu jaoks "tänane" avastus - olin ta loomingut kuulnud ka enne seda, kui ta nahhaalse ettevõtlikkusega võttis John Legendi "Ordinary People"i ning tegi sellest latiino versiooni. Veel enne, kui tuli ghetto-hõnguline "I Need a Dollar" ja kõik muud lood, mis andnud sellele mehele vägagi teenitud krediiti. Millegipärast sai aga just sellest loost (vt nii 7-8 rida allapoole - toim) nö verstapost, mis avas mulle Aloe mitmekülgsuse ning selle "miski", mida ma muusika juures armastan.


Mis seal salata - selline päriselt ja spontaanselt koos muusika tegemine on kirjeldamatu tunne. Eriti, kui see ühendab erinevaid artiste (remargina olgu välja toodud viide aastatetagusele suvele Käsmus, kus "Majakavahi puhkuse laul" kõlas akustiliselt rannas kividel istuvate noormeeste esituses ning mitte kaugel eemal vilistas loo autor soolot). Seepärast jääbki üle lihtsalt muusika ning selle nautimine ja mine sa tea, mis siis kusagil juhuslikus kohas pilli mängides ja lauldes juhtuda võib.
Head kuulamist!


Music makes me smile =)