Piiride looja - kas meie sees või meist väljas?
4:24 PM
Märt
, Posted in
Kujutan ette, et aasta oli 2003, kui see kirja sai pandud.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Inimesed
töötavad välja üha uusi süsteeme, teooriaid ja valemeid väljendamaks elu
süsteemsust ehk teisisõnu otsime me pidevalt piire, võimalusi nendega
mängimiseks ning süsteeme, mis on piiritletud inimeste enda poolt. Selleks, et
teada võimalusi, on vaja teada piire, mille vahel on võimalik valida. Näib, et
elu tervikuna (või vähemalt osalisaliselt) seisnebki piiridega mängimises. Kuid
kes on need piiride seadjad? Kas individuaalselt seatud piirid sobivad ka teistele
“eludele” meie ümber? Ja kas on meil õigust hinnata teisi ning olla ka ise
hinnatud teiste inimeste poolt seatud normide järgi? Kui seda teemat lähemalt
uurida, siis võime märgata, et vastused nendele küsimusteke on pea samad kui
filosofeerides teemal “kas kana oli enne kui muna” ja vastupidi.
Inimese sündides on selgelt kaks võimalust,
sünnib kas poiss või tüdruk. Need variandid on olnud ajast, kui eraldati mees-
ja naissugu. Järelikult võime öelda, et “tulemus” peab jääma nendesse
piiridesse. Kuid kes oli see, kes need piirid seadis? Ilmselt oli selleks
ühiskond, sest arvatavalt märkasid paljud, et on kaks võimalust ja nii võib
pidada sugu ühiskondlikult seatud piiriks. See tundub täiesti loogiline, isegi
kui võtame aluseks tänapäeva ühiskonna, kus on aktuaalseteks teemadeks kõik,
mis on seotud inimeste geneetilise kuuluvusega ühele või teisele poole.
Seepärast on ka terav kriitika selle ümber, kas on võimalik “jumala eksimus”
ehk teisisõnu kas inimene saab sündida valesse kehasse? Probleem on arusaadav,
kuid ma ei hakka sellesse lähemalt süüvima, sest oluline oli näidata, et piir,
mis on meie enda poolt on tegelikult väga hägune. On kaks võimalust: esiteks on
meil võimalus ühiskondlikult tasandil sellise murega inimestest kas aru saada
ja toetada, või neid hukka mõista ning eirata, teine võimalus peitub aga meis
eneses. Kuigi me võime ju millegiga leppida, siis oma hinges tunneme me tihti,
et tegelikult läheb meie endi arvamus lahku sellest, mida me näitame teistele.
Ühiskond
koosneb inimestest, seega ühiskondlikud piirid on seatud inimeste poolt, kes on
antud ühiskonnas. Kindlasti ei ole nii, et piiri – rääkides mõnest kindlast
piirist – seavad 100% inimestest. Tõenäoliselt on see lihtsalt enamuse otsus.
Kuid enamus, täpselt nagu terve kogukond, koosneb indiviididest. Siit edasi
minnes julgen arvata, et piirid saavad alguse siiski isikuliselt tasemelt.
Samamoodi nagu kõik suured muutused saavad alguse väikestest, sünnivad ka
raamid meis endis. Alles seejärel, kui idee on olemas, jagame seda oma
sõprade/tuttavatega ning paneme alguse mõtte laienemisele. Seepärast usun, et
oleme ise piiride loojad.
Kuna meie igapäevaelu on piisavalt segane,
siis ilmselt vajame me piire, et luua natukenegi kindlust ja korrapärasust oma
argipäeva. Aga kas me vahel ei piiritle mitte liiga palju? Oma ebakindluses
otsime neid pidepunkte, millele toetuda ja vajaduse korral mõtleme me need enda
jaoks välja. Eriti toimub see vanema – lapse suhtes, kus lihtsustamise nimel
luuakse tihti arutuid piire, millel puudub tegelik vajadus. Ilmselt ainuke
nõuann, mida oskan anda, on tegelikult päris lihtne. Nimelt tuleb proovida
elada ise piiridega, mida seame oma lähedastele ja üldse inimestele meie ümber.
Usun, et seeläbi rikastub ka kontekst, mille põhjal seame reegleid iseendale ja
nii suudame elada oma elu vähem keeruliselt, sest on ju teada, et “lihtsuses
peitub võlu”.
0 Response to "Piiride looja - kas meie sees või meist väljas?"
Post a Comment