5:44 PM
Märt
, Posted in
kirjutised
,
mõttelend
,
0 Comments
Lihtsuses peitub võlu.
Püüdes pidevalt midagi saavutada, olles innustatud vajadusest, mis tihtilugu on meisse istutatud, mitte tulnud loomulikust soovist tegeleda eneseteostusega, võib ära kaduda, eksida abstraktsesse ning paraprobleemidest täidetud labürinti, kaotades kontakti iseenda ning seeläbi ka ümbritsevaga.
Me ju elame saavutuspõhises ühiskonnas - vanemad näevad ränka vaeva, et saada oma lapsed "heasse eliitkooli", olles valmis kolima, töökohta vahetama ning direktoriga õhtusöögil käima, avaldades seal toetust uuele poliitikale, mida koolis rakendada tahetakse ning "omaalgatuslikult" pakkudes rahalist toetust aula remondiks ning uute auhinnakappide ostmiseks. Tühja sellest, sest kogu see tants ja trall algab juba enne kooli, sest isegi lasteaedade osas on konkurents nii suur, et 5-aastane, kes saanuks varem olla lihtsalt laps ja mängida päevad läbi, tundes rõõmu lapseks olemisest, istub rõõmsalt, iPad süles, elutoa diivanil ning disainib uut aplikatsiooni, mis võiks talle varajase pensioni kindlustada. Don't get me wrong - ma olen ka ise olnud täiuseihaleja ning saavutustele keskendunud. Alati saab paremini! Me oleme kõik täiuslikult ebatäiuslikud! Jne.
2:49 PM
Märt
, Posted in
kirjutised
,
mõttelend
,
0 Comments
Some stories have endings. Some don't. Does it matter?
Me teame hästi, missuguseid eeliseid annab meile uus intellektuaalne tehnoloogia. Võitude hinnast ehk kaotustest räägitakse vähe (Eestis eriti vähe), aga kaotused võivad olla saatuslikud.
Kaotuste hulka kuulub kindlasti süvalugemise võime kadu või nõrgenemine. Üks USA Duke’i ülikooli kirjandusprofessor on väitnud, et kirjandusele spetsialiseeruvad üliõpilased ei suuda enam lugeda raamatuid tavapärases mõttes – lugeda raamat tervenisti mõttega läbi. Kultuurimälu usaldamine digisalvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta. Informatsiooni ülesleidmise kiirus võib muutuda iseenda vastandiks.
Juba aastaid tagasi kaebas üks Oulu ülikooli (IT-tehnoloogias väga eesrindlik ülikool) humanitaariaprofessor, et neil kulub suur osa ajast ja vahenditest kogude ümbersalvestamisele. Paljudel meist on kodus või töökoha sahtlites flopidiske, millel salvestatud informatsioon on kasutusest välja jäämas. IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.
Kultuurikatkestuse ohtu ei ole veel teadvustatud. Võib ka minna nii, et kultuuri järjepidevuse katkemist enam ei märgatagi ega osata taga nutta. Eestis praegu veel märgatakse, aga taga eriti ei nuteta. Kohanetakse.
Terve diviis raamatueitajaid on pühendunud digitaalse meedia eeliste propageerimisele ning süvalugemise väärtuste pisendamisele. On väidetud, et mitte keegi ei loe enam Tolstoi „Sõda ja rahu” või Prousti „Kadunud aja otsinguid”. Me ei tea, kui palju on sellistes väidetes veendumust ja kui palju kommertshuvi. Igatahes väide mitte keegi ei vasta tõele. Aga kindel on kahjuks ka see, et väga paljude puhul vastab väide tõele.
Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt. Kui lapsed juba enne kooliiga ja koolis 1. klassist peale harjutatakse e-inimesteks, siis on nende ajudesse kergem saata vahetpidamata peetavat poliittundi (Nõukogude sõjaväes kehtis loosung: politgotowka ne znaet wyhodnogo – poliitõppusel ei ole puhkepäevi; in-ternetiski pole pause).
Järgnev põhineb Nicholas Carri hiljuti ilmunud raamatul „The Shallows. What the Internet Is Doing to Our Brains” (W. W. Norton & Company, New York, London 2010. IX + 276 lk).
