"More is not enough"
5:44 PM
Märt
, Posted in
Lihtsuses peitub võlu.
Püüdes pidevalt midagi saavutada, olles innustatud vajadusest, mis tihtilugu on meisse istutatud, mitte tulnud loomulikust soovist tegeleda eneseteostusega, võib ära kaduda, eksida abstraktsesse ning paraprobleemidest täidetud labürinti, kaotades kontakti iseenda ning seeläbi ka ümbritsevaga.
Me ju elame saavutuspõhises ühiskonnas - vanemad näevad ränka vaeva, et saada oma lapsed "heasse eliitkooli", olles valmis kolima, töökohta vahetama ning direktoriga õhtusöögil käima, avaldades seal toetust uuele poliitikale, mida koolis rakendada tahetakse ning "omaalgatuslikult" pakkudes rahalist toetust aula remondiks ning uute auhinnakappide ostmiseks. Tühja sellest, sest kogu see tants ja trall algab juba enne kooli, sest isegi lasteaedade osas on konkurents nii suur, et 5-aastane, kes saanuks varem olla lihtsalt laps ja mängida päevad läbi, tundes rõõmu lapseks olemisest, istub rõõmsalt, iPad süles, elutoa diivanil ning disainib uut aplikatsiooni, mis võiks talle varajase pensioni kindlustada. Don't get me wrong - ma olen ka ise olnud täiuseihaleja ning saavutustele keskendunud. Alati saab paremini! Me oleme kõik täiuslikult ebatäiuslikud! Jne.
Ühe tuttava soovitusel (õigemini ilmus see tema Facebook'i seinal) vaatasin filmi sellest, kuidas me liigume selles suunas, et kõik on omavahel ühenduses. Võimalused, mida tehnoloogia juba praegu pakub, on uskumatud. Mõelge mõni aeg tagasi - nt 10 aastat. Kui palju muutus elu, kui mobiiltelefonid muutusid massitarbevahendiks? Enamus põhikooliealistest kasutasid mobiiltelefone. Inimesed olid pidevalt kättesaadavad, võimalus muuta kohtumisi, jagada uitmõtteid jne. Informatsioonihulgad, mis vahetasid omanikke ning tarbijaid, suurenesid märgatavalt. Samamoodi on olnud muude uuendustega. Kõik oleks ju hea ja ilus, kui siin ei oleks seda suurt, hammaste ja karvadega, saba ning sarvedega "AGA". Võib-olla teistel ei ole, aga mul on.
AGA mis on kõige selle ühenduse, ühendamise, ühendatuse ja ühilduvuse mõte, kui algallikas kaob ära? Kasvõi selles filmis toodud numbrid:
- 57% inimestest suhtlevad "online"is rohkem kui päriselus;
- 48% 18-34 aastastest noortest vaatavad esimese asjana hommikul ärgates oma Facebook'i;
- lapsed vanuses 8-18 veedavad rohkem kui 7,5 tundi päevas mobiilseid seadmeid kasutades;
- jne...
Minu jaoks on see statistika hirmutav. Kes seda filmi vaatama hakkab, siis pidage silmas ajaolu, et see on toodetud kommunikatsiooniseadmete gigandi poolt. Mistõttu tunnen veel rohkem muret nende numbrite esitamise osas läbi roosade prillide, justkui see kõik oleks ammuoodatud ning väga hea areng inimkonna heaolu silmas pidades. Ma ei ole küll lapsevanem, kuid minu ootus on see, et kui mul ühel hetkel lapsed on, siis saan nendega päriselt, inimene inimesega suhelda, koos erinevad tegevusi ette võtta ning nautida isaks olemist, nautida kvaliteetaega perega. On küll tore, kui nad lisavad mind ka sõbraks mõnes sotsaalvõrgustiku keskkonnas, kuid see on sekundaarne... Kui mitte kaugemal.
Ka ettevõtted leiavad end praegu tihti olukorrast, kus töötajad on rahulolematud põhjusel, et töö muutub järjest rohkem virtuaalseks. Mida ma selle all mõtlen, on see, et ka terve päev tööd tehes ei ole justkui midagi ette näidata. Päev otsa sagimist ning toimetamist ja isegi korraliku tegemist vajavate asjade nimekirja puhul ei saa me aru, kuhu kogu see aeg kadus. Sellisest keskkonnast nt maale puid lõhkuma minna, on justkui külaskäik tööparadiisi - ka liigutad ennast, teed tööd ning näed oma silmadega, kuidas su töö ka vilja kannab. Rahulolu.
Vägisi tekib tunne, et ma olen justkui "pahur vanamees", kes ei suuda muutustega kaasa minna. Nagu George Carlin või Andy Rooney. Pean vajalikuks märkida, et enamus tehnoloogilisi lahendusi on leidnud ka minu igapäeva elus koha ning ma tunnen nende kasutamisest head meelt. Sellest hoolimata tunnen ma end veel paremini siis, kui lülitan oma nutitelefoni äratuskella välja, et hommikul magada nii kaua, kui keha ja vaim tahavad. Või kui login end välja Skype'ist, panen käest ära oma sülearvuti ning lähen elutuppa diivanile, et silmast silma ajada oma sõpradega juttu, filosofeerida erinevatel teemadel või lihtsalt teha nalja. Seda sama tunnet ei saa virtuaalselt. Isegi kui keegi tahaks mulle vastu vaielda, et küll ka tehnoloogia areng sinnamaale jõuab, siis ma lihtsalt tõmbaks tal juhtme seinast. Jah - inimesed muutuvad, me kohaneme ning me ootused kujunevad vastavalt ümbritsevale keskkonnale ning muudele teguritele. Selles ei ole asi. Kui ma tahaksin elada virtuaalselt, siis oleksin sündimise hetkel palunud Kõiksusel oma hinge istutada mõnda iPhone'i või IBM'i serveri rauda.
Üks lugu, mille üle mõtisklesin mõni aeg tagasi "Väärtuspõhise kasvatuse koolitusel" olles ja nüüd oma materjale korrastades jäi see mulle aga uuesti silma ning et paber end uuesti mugavalt ära ei peidaks, siis saagu ta ka avaldatud. Autor on mulle kahjuks teadmata, kuid lugu sellest ei muutu =)
There was once a stone cutter who was dissatisfied with himself and with his position in life. One day he passed a wealthy merchant's house. Through the open gateway, he saw many fine possessions and important visitors. "How powerful that merchant must be!" thought the stone cutter. He became very envious and wished that he could be like that merchant.
To his great surprise, he suddenly became the merchant, enjoying more luxuries and power than he had ever imagined, but envied and detested by those less wealthy than himself. Soon a high official passed by, carried in a sedan chair, accompanied by attendants and escorted by soldiers beating gongs. Everyone, no matter how wealthy, had to bow low before the procession. "How powerful that official is!" he thought. "I wish that I could be a high official!"
Then he became the high official, carried everywhere in his embroidered chair, feared and hated by the people all around. It was a hit summer day, so the official felt very uncomfortable in the sticky sedan chair. He looked up at the sun. It shone proudly in the sky, unaffected by his presence. "How powerful the sun is!" he thought. "I wish I could be the sun!"
And he became the sun, shining fiercely down on everyone, scorching the fields, cursed by the farmers and laborers. But a huge black cloud moved between him and the earth, so that his light could no longer shine on everything below. "How powerful that storm could is!" the thought. "I wish that I could be a cloud!"
Then he became the cloud, flooding the fields and villages, shouted at by everyone. But soon he found that he was being pushed away by some great force, and realized that it was the wind. "How powerful it is!" he thought. "I wish that I could be the wind!"
Then he became the wind, blowing tiles off the roofs of houses, uprooting trees, feared and hated by all below him. But after a while, he ran up against something that would not move, no matter how forcefully he blew against it - a huge, towering rock. "How powerful that rock is!" he thought to himself. "I wish that I could be a rock!"
And he became a rock, more powerful than anything else on earth. But as he stood there, he heard the sound of a hammer pounding a chisel into the hard surface, and felt himself being changed. "What could be more powerful than I, the rock?" he thought. He looked down and saw far below him the figure of a stone cutter.
0 Response to ""More is not enough""
Post a Comment